Kassid on vinged (pealkirjast saab aru, kui blogi on läbi loetud)

Eile külastasin Lühikese Jala Galeriid, mis asub, nagu arvata võiks, Lühike jalg 6. Galerii töötaja soovitas mul retsensioon kirjutada nende galerii gobeläänide kohta (ehk siis näitusel konkreetset nime ei olnud, nimetagem seda Gobeläänide Näituseks). Näitusel olid üleval kokku kuue inimese tööd (Katrin Pere, Milvi Thalheim, Piret Valk, Elina Kaasik, Mariann Kallas ja Annika Teder).

 Ossikükk käib kahel täistallal

Suurem osa töid olid tehtud Piret Valgu ja Katrin Pere poolt. Nad on mõlemad tekstiilikunstnikud. Mõnes mõttes nad vastanduvad, sest Pere on 64-aastane, kuid Valk seevastu on 35 (see on üks erinevus, mis leidsin). Tuleb välja, et Eesti tekstiilikunstnikud võivad olla üpriski sarnased. Mõlemad on pühendanud kogu elu kunstile, õppinud seda kogu elu. Näitus tervikuna mulle meeldis, sest polnud kunagi kuulnud midagi erilist tekstiilikunstist ja see tundus huvitav. Tahan ka ise proovida kunagi riiet värvida. Ühesõnaga näituse üldmulje oli: uus ja huvitav. Minu jaoks oligi see ka näituse sõnum, et tekstiilikunst võib olla lahe. Kui aus olla, siis valisin selle näituse, sest see oli vähestest (kui mitte ainus), mis vanalinnas esmaspäeviti lahti on. 

Mulle meeldis kõige rohkem Katrin Pere teos ''Kass''. Ei oska öelda kus täpselt teos tema loomingus asub. Võin vaid oletada ja seda ma ka teen. Katrin Pere valiti aastal 2012 üle neljateist aasta Eesti Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kõigi eelduste kohaselt andis see talle palju indu, uut energiat ja tegutsemisiha. Ja nii ta tegigi aastal 2013 oma imelise teose ''Kass''!

                                                  

Minu esimene reaktsioon, kui teost nägin oli BOOM! See on ju KASS! Ja pealkirja uurides tuligi välja, et teose pealkiri on ''Kass''. Fookus asub otseloomulikult kassil. See tekitab minus soojasid, koduseid tundeid. Otsekui läheksin tagasi varasesse lapsepõlve (mitte et ma praegu laps ei oleks). Kui olin 6-7 aastane oli meil must kass nimega Doris. Ta meeldis mulle, kuid ta oli meil ainult kuni hetkeni kui ta minu vanemate voodisse sorru tegi. Siis läks Doris merekooli (vähemalt ma oletan, kuigi siis mulle sellest ei räägitud). Kõik selle tuletas Katrin Pere imeline teos mulle meelde - see oli segu Déjà vu-st ja rõõmust ja kurbusest. Ma kujutan ette, kuidas Katrin Pere istus oma toas ja mõtles, et millest võiks uue teose teha. Kuid siis jooksis mööda tema kass Sass!!! (ma ei tea kas ta kassi nimi tegelikult oli Sass). Ja kunstnik mõtles: Oh sa tuline kurat! See on ju kass Sass! Kassid on jumala vinged. Ja siis ta tegigi selle töö. 

Teos on tehtud põimtehnikas. Panin tähele, et kunstnik on kasutanud väga mitmeid erinevaid oranže ja ka punaseid toone (just kassi puhul). Ma ei usu et sellist värvi kass tegelikult olemas on, aga tunnistan et fantaasia on kõikvõimas. Üleüldine värving on soe ja on kasutatud nii põhi kui sekundaarvärve. Minu arvates ei olnud selline heledate tuledega avalik esitusviis õige. See sobiks paremini kuhugi hubasesse ja õdusasse magamistuppa. 

Minu eesti keele õpetaja on alati rääkinud, et kirjandis (ükskõik millises jutus) ei tohi üks ja sama sõna hakata korduma. Ja kuna minul hakkas ilmselgelt korduma sõna kass, siis nüüd kirjutan kõik sünonüümid, mis pähe tulevad: hiirekuningas, hiirekütt, kiisu, miisu, tiisu, kiisu-miisu, kassimait, kassirisu, kassiroju, kassiroisk, kassivolask, kassivooster, kõuts.